Üldiselt ma pelgan ning püüan põgeneda, kui satub kuulamisulatusse mõni bänd, millele on otsa ette kirjutatud muude laiendite kõrval ’progressive’. Proge-rock ja eelkõige proge-metal on minu meelest enamasti ülepingutatult keeruliseks aetud, et humala eest keegi mingit konkreetset viisi ei märkaks ja meelde jätta suudaks ning samas kõik tunnustavalt noogutavad, et oi kui kõvasti kütavad, kui filigraanselt pilli mängivad jne. On muidugi ka meeldivaid erandeid, üks neist De Profundis. See Suurbritanniast pärit progressiivset black/death/doom metalit loov bänd ilmutab veebruari esimesel nädalal oma teise kauamängiva „A Bleak Reflection“.
Kaheksa lugu pea seitsmekümne minuti jagu muusikat on üle ootuste tugev ja massiivne kuulamine, kus positiivseid elamusi märksa rohkem, kui tüütut kruttimist. Muusikaline üldpilt on vägagi doom-maiguline, juba esimese nn pärisloona kõlav „Ablaze In Autumn’s Fire“ võtab korralikult keha värisema ning „Cease To Be“ meenutab lausa üheksakümnendate alguse Inglise doomi kõrgaegu. Bändi suureks plussiks on tõeliselt kurjalt kõlav vokaal (meenutab näiteks Unleashed’i laulu) ning massiivne üldsound. Tekib küll sisse ka just seda ’klassikalist proge’ tõmblemist ja arütmiat, aga ju see on kohustuslik ning väga see teema domineerima ei hakka. Üllatavalt hästi mõjub ebatraditsiooniliselt jazzulik bassi kõla, ja paljuski sunnib De Profundis mind pead nõksutama.
Mulle ei ole üldse vastukarva, kui proge-alatooniga bänd sellise albumi üllitab. Kahtlemata oleksin skeptilisem, kui mõni doomi või blacki minevikuga tegija selliseks oleks keeranud, nii et see album näitab veenvalt, kui subjektiivne ma olla võin. Selle albumi ja bändi kiidan ma igatahes heaks.
www.deprofundistheband.com
www.myspace.com/deprofundisuk
Hinne: 7,5/10
